http://fbc.binghamton.edu/commentr.htm
226, 01.02.2008
2008: neoliberaalse üleilmastumise
hinguselemineku aasta
Neoliberaalse üleilmastumise
ideoloogia alustas oma võidukäiku juba 1980. aastate algul. Õigupoolest ei
olnud see moodsa maailmasüsteemi ajaloos sugugi uus idee, ehkki selle pooldajad
seda väitsid. Tegelikult oli tegemist üsna vana ideega, mille kohaselt maailma
riikide valitsused ei tohi takistada suurte ja tõhusalt tegutsevate ettevõtete
püüdeid domineerida maailmaturul. Kõigepealt tähendas see seda, et valitsused,
jah, kõik valitsused pidid lubama sellistele korporatsioonidele kaupade ja
kapitali vaba liikumise üle kõigi piiride. Teiseks pidid valitsused, jah, kõik
valitsused loobuma mis tahes vormis nende tulusate ettevõtete omamisest,
vajaduse korral neid erastades. Kolmandaks pidid valitsused, jah, kõik
valitsused minimeerima või isegi täielikult kaotama igasugused sotsiaalmaksed,
mida nad olid seni inimeste hüvanguks teinud. See üpris vana idee on aeg-ajalt
ikka ja jälle moodi tulnud.
1980. aastatel käidi eeltoodud
mõtted välja vastukaaluna samamoodi üsna vanadele keinsiaanlikele ja
sotsialistlikele seisukohtadele, mis olid muutunud valdavaks enamikus maailma
riikides ja mille kohaselt majandus peab olema segamajandus (riiklikud ja
eraettevõtted) ning valitsus peab kaitsma kodanikke sisuliselt monopoolses
seisundis välismaiste korporatsioonide eest ja püüdma võrdsustada kodanike
võimalusi, pakkudes toetust halvemini toimetulevatele inimestele (eriti
hariduse, tervishoiu ja pensioni alal), mis nõudis loomulikult paremal järjel
kodanike ja ettevõtete maksustamist.
Neoliberaalse üleilmastumise
programmile tuli kasuks ülemaailmne kasumiseisak, mis järgnes 1945. aastal
alanud ja 1970. aastate alguseni kestnud pretsedenditult pikale ülemaailmse
ekspansiooni ajajärgule, mis omakorda oli toonud kaasa keinsiaanlike ja
sotsialistlike ideede domineerimise. Kasumiseisak tekitas väga paljude riikide
valitsustele maksebilansi probleeme, puudutades eriti Lõunat ja niinimetatud
sotsialismiblokki. Neoliberaalset vasturünnakut juhtisid Ühendriikide ja
Suurbritannia parempoolsed valitsused (Reagan ja Thatcher) ning kaks tähtsamat
valitsusvahelist finantsasutust, Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank, mis
üheskoos töötasid välja niinimetatud Washingtoni konsensuse ja asusid seda ellu
viima. Ülemaailmsele ühispoliitikale andis loosungi proua Thatcher, kes nimetas
selle TINA-ks (There Is No Alternative
ehk «alternatiiv puudub»).
See loosung pidi tegema kõigile
valitsustele selgeks, et neil tuleb järgida uuest poliitikast tulenevaid
soovitusi, vastasel juhul riskivad nad kesise majanduskasvuga ning neile ei
pruugita anda rahvusvahelist abi.
Washingtoni konsensus tõotas
kõigile majanduskasvu taastumist ning väljapääsu ülemaailmsest kasumiseisakust.
Poliitiliselt olid neoliberaalse üleilmastumise pooldajad äärmiselt edukad. Üks
valitsus teise järel nii Lõunas, sotsialismiblokis kui ka tugevates
lääneriikides erastas ettevõtteid, avas piirid kaubandusele ja
finantstehingutele ning kärpis heaoluriiki. Sotsialistikud ja isegi
keinsiaanlikud ideed langesid avalikkuses põlu alla ja poliitikud mõistsid neid
hukka. Kõige suurejoonelisemalt võis seda näha kommunistlike re˛iimide
kokkuvarisemise kujul Ida- ja Kesk-Euroopas ning endises Nõukogude Liidus,
samuti ametlikult endiselt sotsialistliku Hiina pöördumises
turumajandusesõbraliku poliitika poole.
Kogu selle suure poliitilise edu
juures oli ainult üks probleem – majanduslik edu jäi tulemata.
Tööstusettevõtete kasumiseisak kestis kogu maailmas edasi. Börside
kasvusuundumust ei toitnud mitte tootmiskasum, vaid peamiselt
finantsspekulatsioonid. Tulude jagunemine nii maailmas tervikuna kui ka
üksikutes riikides on väga tasakaalust väljas: maailma elanike ülemise kümne
protsendi ja eriti kõige kõrgema protsendi sissetulekud suurenevad tohutult,
samal ajal kahaneb enamiku inimeste reaalne sissetulek.
Illusioonid piiramatu «turu»
hüvede osas hakkasid kaduma 1990. aastate keskpaigas. Seda võis täheldada
mitmel moel: paljudes riikides tulid taas võimule sotsiaalsele heaolule
orienteeritumad valitsused, eriti ametiühingud ja maatööliste organisatsioonid
hakkasid uuesti jõulisemalt kutsuma valitsusi rakendama protektsionistlikku
poliitikat ning kogu maailmas tugevnes niinimetatud alternatiivse
üleilmastumise liikumine, mis võttis enda loosungiks «Võimalik on ka
teistsugune maailm».
Poliitiline reaktsioon tugevnes
aeglaselt, aga järjekindlalt. Neoliberaalse üleilmastumise pooldajad ei hoidnud
samal ajal käsi rüpes, vaid isegi tugevdasid oma survet George W. Bushi re˛iimi
kujul. Bushi valitsus on üheaegselt läbi surunud veel moonutatumat tulude
jaotust (väga suurte maksusoodustustega jõukatele) ning ühepoolset macho-militaristlikku välispoliitikat
(Iraagi sissetung). Seda on rahastatud laenamist tohutult suurendades, milleks
on müüdud maailma energiavarude kontrollijatele USA riigivõlakirju.
Kui jälgida vaid börsikursse,
paistis kõik paberil kena. Kuid tegemist oli superkrediidimulliga, mis vaid
ootas lõhkemist – ja nüüd on see käes. Iraagi sissetung (millele lisandub
Afganistan ja Pakistan) kujunes tohutuks sõjaliseks ja poliitiliseks fiaskoks.
Ühendriikide majanduslik maine on saanud kannatada, mis on põhjustanud dollari
järsu languse. Mulli lõhkemine on pannud vankuma kogu maailma börsid.
Milliseid poliitilisi järeldusi
teevad sellest valitsused ja inimesed? Neid tundub olevat neli. Esimene kutsub
üles lõpetama USA dollari rolli maailma põhivaluutana, mis muudaks võimatuks
nii Ühendriikide kui ka sealsete tarbijate tohutu võlgnevuse poliitika
jätkamise. Teine on protektsionismi jõuline tagasitulek nii Põhjas kui ka
Lõunas. Kolmas toob kaasa raskustesse sattunud ettevõtete riigipoolse
ülevõtmise taasalustamise ning keinsiaanlike meetmete kasutamise. Neljas
järeldus on rohkem sotsiaalsele heaolule suunatud poliitika tagasitulek.
Poliitiline pendel on tagasi
võnkumas. Kümnekonna aasta pärast kirjeldatakse neoliberaalset üleilmastumist kui
üht tsüklilist lainekest kapitalistliku maailmamajanduse ajaloos. Küsimus ei
ole niisiis selles, kas see faas on läbi, vaid selles, kas tagasivõnge suudab
varasemal moel taastada maailmasüsteemi suhtelise tasakaalu. Või on see juba
liialt kahjustatud, nii et meid ootab ees märksa vägivaldsem kaos
maailmamajanduses ja maailmasüsteemis tervikuna?
Immanuel Wallerstein
Copyright
Immanuel Wallerstein. Kõik õigused kaitstud. Teksti on lubatud alla laadida,
edastada elektroonselt või e-maili teel ning kasutada seda mitte-kommertslikel
Internetilehtedel, juhul kui esseed pole muudetud ning juures on märge
copyright´i kohta. Teksti tõlkimiseks ning selle avaldamiseks trükis ja/või
muul kujul, sealhulgas kommertslikel Internetilehtedel olgu kas terviklikult
või osaliselt, kontakteeruge autoriga iwaller@binghamton.edu; faks: 1-203-432-6976.
Nende kaks
korda kuus ilmuvate kommentaaride eesmärk on reflekteerida kaasaegses maailmas
toimuvat, lähtudes pigem pika- kui lühiajalisest perspektiivist.
_____
Email this Commentary to a colleague
______________________________________________
Go to List of Commentaries